Tulevik ilma e-ta: Eesti roll ELi idapartnerluses

By Emmet Tuohy

Ametlikult, Euroopa Liidu idapartnerluse poliitika sai ametlikult alguse 2009. aastal Praha tippkohtumisel ELi liikmesriikide heakskiitmisega—sealhulgas üks, mille nimi algab E-tähega—ning hõlmab koostöö suurendamist kuue idanaabriga: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia Moldova, Ukraina ja Valgevene.

Ühelt poolt, algatus geopoliitiliselt loeti (ja loetakse) testiks kogu Euroopa Liidule: kui EL tahab muuta maailma (nagu on nähtav nt 2016. aastase Globaalses Strateegias), esimene samm oleks kindlasti, et kodu lähedase probleemidega hakkama. Kui ei saa, võiks küll olla, et kriitikal oleks õige:  vana (ja vananev!) mander oleks nagu keskaegse lõbupargiga—turistid käiksid ringi ning imetleksid seda kunagist ilu, just nagu suvelisel Toompeal, aga kõik.

Aga praegune mõju, mis Euroopal on Ida-Euroopa partnerriikide üle on selge näide, et EL suudab kehtestada pehmet võimu—ennekõike, Kiievi Maidanil, kus ELi lippu löönud noored nõudsid, segi suure surmaohu olukorras, õigust valida oma riigi jaoks üleeuroopalist tulevikut.

Kindlasti, et IP riikides on ilmselt palju muretseda—ja palju kasut saada—geopoliitlist vaatepunktist. Kõikidel idaparnerluse riikidel on EL üks tähtsamaid kaubanduspartnereid (isegi Valgevenes, kui ELi roll on viimastel aastatel märkamisväärselt kasvanud). EL otsib võimalusi majandussuhetes edasi areneda rohelise energia maaletoojaks näiteks Ukrainas ja Moldovas. Kiiduväärt on see, et Aserbaidžaan on muutmas oma naftaekspordi teid, tehes neid mitmekesisemaks. See annab Euroopale paremad vahendid saada naftat idast, ilma et peaks palju muretsema Venemaa pärast.

Aga nagu ma juba väitsin selle artiklite sarjas, idapartnerlus ei ole lõpuks üldiselt geopoliitiline algatus, vaid pigem reformide ja arengukoostöö edendamise foorum. Isegi väiksematel liikmesriigidel on sel foorumil on otsustav tähtsus, eriti need, kes ise on läbinud reformiprotsessi.

Eesti 100: uue mentaliteedi aeg?

Sel aastal tähistab Eesti oma 100. sünnipäeva—ja sel septembril, märgib viimaste Vene sõdurite lahkumist Eesti territoorimuilt 24. aastapäeva. Kas see polegi nüüd aeg vaadata ennast—ja oma kuvandit—natuke positiivsemalt?  Paljudele siin ei meeldi väljend, et ollakse „ida-eurooplased.” Samas ei tähenda see seda, et eestlastele ei meeldiks Venemaa. Kaasaegsed inimesed defineerivad  ennast tänapäeval rohkem printsiipide (demokraatia, läänemeelsus jne) mitte ajaloo või veresidemete kaudu. Probleemiks oleks ennast lõigata ära Ida-Euroopast ja öelda, et me kuulume Põhjamaale. Alati ei ole aga asi nii lihtne. Sloveenial on ajalooliselt sama dilemma: ei taha olla Balkanimaa, vaid endine Austria-Ungari impeeriumi osa.  Aga Eesti on nagu värav sellises olukorras. Rääkides tulevikust ELis ei saa maha matta Venemaad.

Eestil on sarnased kogemused moldova ning teiste idariikidega, nii et me võiksime olla lausa eeskuju teiste Ida-Euroopa riikidele. Kuid ei peaks neid ainult heast tahtest aitama. Mitmetes tehnilistes asjades ka saab aidata. ning seda teatud majandusliku kasumi nimel. Eesti on integreeritud ELi. On võrratu, kuidas eesti on jõudnud väga kaugele. Meie ametnikke koheldakse tähtsatel kohtumistel välimaal teistega võrdselt. Ameeriklased juba n-ö aktsepteerivad meid. NATO üritused ja iga nädal on keegi USAst siin – koostöö tundub sujuvat.

Praktilise koostöö tulevik—E-stonia ilma E-ta?

Ameeriklastel olevat väga tähtis rahvusvaheline arengutöö. Tähtis on saavutada riigi eelarve siseelu ülesehitamine: veevõrk, infrastruktuur jne. Kõik on n-ö bränditud USA logoga. Eestlastel on võimalus VMi arengukoostöö kaudu jõuda esipositsioonile.  Aga mis veel?

Esmalt, on haridussektoris palju võimalusi veel—ja kehtivad sama eestlastele kui naabririikide kodanikutele. Erasmus Pluss ja Eesti Diplomaatide Kooli programmid on väga head näited, aga „ajurünnakud” on sellel erialal ka vaja.

Igavesti  võib kesta aga familiaarsust idanaabrite vahel. Indiviidi tasandil võib välja tuua töövõimaluste rohkuse: kui ühes ei leia enam tööd, saab praktikat teha teises kohas. Näeb uusi asju: kuidas inimesed proovivad oma elusid üles ehitada. Eesti suureks plussiks on see, et siin pole olnud erilist oligarhisüsteemi, millest jagu saada.

Igavesti ei saa puhata e-Eesti loorberitel. Konkurents on ka olemas isegi kui samadel partnerrikidel (nt Valgevene tehnikavaldkond on meelitanud New York Times’ i tähelepanut ja väliseid investoreid). Aga uue mentaliteedi ja identiteedi arusaamisega ning parima ärakasutamisega oma asukohast ja ajaloost saadud eeliseid, võib Eesti mõneks ajaks olla ainulaadne ja omapärane värav Ida-Euroopasse.

Emmet Tuohy is senior research fellow at the Estonian School of Diplomacy and a fellow of the Eurasian Democratic Security Network. A former senior researcher at the Estonian Center of Eastern Partnership (2016-2018), Tuohy was closely involved with the conceptualization and implementation of the official EaP events—notably the e-Partnership Conference, the Business Forum, and the Civil Society Conference—held during the Estonian presidency of the Council of the European Union in 2017. The opinions reflected here are, however, solely the views of the author. 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *